See tundub juba nii loomulik, et nad paar korda aastas siia sõidavad, et meid toetada. Nii loomulik, et kohati kipub lausa ununema tänulikkus selle privileegi eest, et nad sõidavad kaugelt siia, kasutavad oma energiat hirmus tihedas ajagraafikus kogu siinviibimise aja jooksul, et toetada ja innustada paljusid! Ja ikka ja jälle on emotsioon ja veendumus sama – tunne, nagu oleks isa-ema linnas tagasi! Ja alati jääb tundidest südamesse asju, millele minna järgi!